pere eelarve

Märts ei olnud veebruarist sugugi parem

Nagu pealkirigi ülteb, siis ei läinud märtsis eelarves püsimine ka hästi. Ja kõige huvitavam on minu jaoks asja juures see, et ma suutsin seejuures raha kõrvale ka panna.

Märtsis ületasin endale seatud eelarvet tervelt 15%. Ülekulud tekkisid siis järgnevates kategooriates:

  • eluase (7%) – jätkuvalt oodatust suurem elektriarve selles süüdi, mille seekord põhjustas külm veebruar. Aprillist alates vahetasime elektripaketti ja proovime nüüd börsi versiooni. Seega tuleks hakata börsihindasid jälgima.
  • lastekulud (49%) – esiteks unustasin ära, et suuremal poisil on aprillis sünnipäev ja ei planeerinud seda eelarvesse. Aga pea 60€ kulutasin ma laste mänguasjadele. Eks natuke mõjutas seda see, et nad olid kuu alguses endiselt kodus ja haiged ning neile oli vaja tubaseid tegevusi leiutada. Aga siinkohal pean ikkagi ainult endale otsa vaatama ja näppu viibutama (kui kaasa ültes, et see on ju ainult investeering tulevikku).
  • majapidamiskulud (127%) – unustasin jälle ära, et kevad tuleb ja ettevalmistused aiatarbeks võtavad ka raha. Ikka vaja midagi kasvuhoonesse ja lillepeenrasse pista ning ise ettekasvatada taimi on siiski odavam. Ja üllataval kombel unustan ma iga kord ära, et kohvimasina igakuised hooldusvahendid maksavad paganama palju – 23€ (filter ja katlakivi eemaldaja). Espressomasinat ei julge ma kahjuks ka muude vahenditega puhastada, aga kui kellelgi on kogemusi, siis võite jagada.
  • riietus (44%) – me ei ole suuremad šoppamise sõbrad ja poodi läheme tõesti alles siis, kui häda käes ning tagumine aeg vajalikke jalanõusid ja riideid osta. Laste osas olen ma tähelepanelikum ja selliseid asju juhtub pigem harva, aga iseenda ja mehe unustan ma pidevalt ära. Peaksin ilmselt regulaarsemalt hakkama kaltsukates käima.
  • vaba aeg (95%) – olen ise puhtakujuliselt süüdi, kuna ostsin ületatud osa eest raamatuid. Võtan seda rohkem investeeringut.
  • söök ja jook (43%) – pigem ebameeldiv üllatus, kuna enamuse kuust olin ma siiski kodus ja tegin väga palju ise süüa. Aga kaasa käis meestega matkal, mida polnud arvestanud plaanidesse ja pisiketest summadest, mis kulub vahest lõunate peale või lihtsalt väljas einestamisele, koguneb lõpuks arvestatav summa. Aga ikkagi oli lihtsalt toiduainetele kulunud summa planeeritust 100€ võrra suurem. Sel kuul siis võtan luubi alla, mida ma poest õigupoolest nii palju rohkem ostan.

Planeeritust vähem kulus isiklikele kuludele, tervishoiule, transpordile ja muude kulude kategoorias suutsime ka alla planeeritu kulutada.

Selle kuu väljakutseks on suurema poisi sünnipäeva pidamine. Sellega seoses on mul üks kokkuhoidmise mõte, aga sellest räägin siis, kui saan seda kasutada. 😉

Advertisements
pere eelarve

Veebruarikuu eelarve

Tegin täna kokkuvõtte veebruari kulutustest. Kuna ma olen nüüd kodune ja elame ühest sissetulekust, siis on mul nii aega kui ka tahtmist (loe: vajadust) kulutustel silma peal hoida.

Elu on näidanud, et ega ma ei suuda eriti järjepidev sel teemal olla. Ja järjepidevus kaob just siis kui mul pole aega kulutusi jälgida. Nüüd siis püüan leida seda mugavat ja lihtsat lahendust kuludel silma peal hoida ning valisin SEB Rahapäeviku kasutamise.

Veebruari eelarve panin paika jaanuari kulutuste põhjal. Seda sellepärast, et ma polnud juba pool aastat eelarvet teinud ega kulusid jälginud ja kuskilt tuleb ju alustada.

Üldiselt oli eelarve täituvus 88%, mis võimaldas see kuu natuke raha ka kõrvale panna. Tegin endale selleks eraldi konto ja tõstsin kohe kuu alguses sinna 10% pere sissetulekust kõrvale. Ja iga kuu läheb mingi väike summa digikassasse ka.

Lähemalt vaadates tekkisid ülekulud aga järgmistes kuluklassides:

  • eluase (8%) – elektriarve oli oodatust suurem ja meil terve jaanuari põlesid majal jõulukaunistused ka. Ehk siis oma mugavus.
  • isiklikud kulud (32%) – põhjus ikka kingitustes, kuigi isegi sai vähestel sünnipäevadel käidud.
  • riietus (261%) – ilmselgelt ei ole ma sellesse kuluklassi raha väga palju planeerinud. Lisaks väldin ma igasugust šoppamist, siis nüüd on seis selline, kus tuleb lihtsalt hakata riideid ostma, sest vanad on liiga kulunud või lähevad katki juba. Nii et olin sunnitud natuke riideid endale tellima.
  • tervishoid (245%) – esiteks tabas meid kohutav haiguste laine. Lapsed on juba neljandat nädalat kodus ja lisaks olin ma ise ka pikalt tõbine. Teiseks otsustas abikaasa viimaks hambaarstile minna, sest hammas hakkas valutama ja see ei ole odav lõbu.
  • vabaaeg (24%) – ilmselgelt on mul vabaaega rohkem seoses koduseks jäämisega. Hakkasin joogas käima ja tellisin endale mõned ajakirjadki koju käima. Hobidega on ju ka nüüd rohkem aega tegeleda. No tegelikult see elu nii ilusaks ei jää, kui aias hakkab hooaeg pihta ning kulutused on siiski teadlikud ja vajalikud.

Vähem kulutasime toidule ja transpordile. Toidule kulus umbes pool planeeritust, kuid seda ainuüksi sellepärast, et ma pani eelarve ka väga suureks. Jaanuari eeskujul, mil meil oli üks suur sünnipäevatamine ja palju käis külalisi. Transpordi kulud jäid ootatust väiksemaks juba seetõttu, et ma enamuse kuust istusin lastega kodus. Haigete lastega ju kuskil ei käi.

Hakkan nüüd märtsikuu eelarvet paika panema. Jah, seda vist peaks tegema pisut varem, aga parem hilja kui mitte kunagi. 🙂

Teeme koos 2018

Feilisin sel nädalal väljakutsega

Alustama vist peaks sellest, et kuidas läks eelmise nädala väljakutsega. Läbi hädade sai tehtud. Tegema pidi taas kolm 45-minutilist trenni, viis päeva järjest planku (vabatahtlik) ja ühe veganpäeva.

Trennid sain võrdelmisi lihtsalt tehtud. Üheks trenni korraks käisin joogas. See oli mu esimene korralik jooga kogemus. Uuest aastast avati alevikus joogastuudio ja saab peaaegu iga päev nii hommikul kui õhtul joogatamas käia. Pärast oma esimest tundi olin ma üli õnnelik selle üle, kuni esmaspäeva hommikuni. Siis jäi laps haigeks. Ja nüüd olen temaga kaks nädalat kodus juba olnud. Nii palju siis joogatamisest. Seega käisin ühel õhtul sõbrannaga kepikõndi taas tegemas ja kolmandaks trenniks käisin lastega jalutamas.

Mõtlesin, et kui juba joogas sain planku ka tehtud, siis võib ju selle plangu osa väljakutsest ka kaasa teha. Esimesel päeval pidi tegema nii kaua kui jaksad ja siis edaspidi igal järgneval päeval viis sekundit ajale otsa lisama. Ma olen ikka väga nõrk ja alustasin 15 sekundist. 😀 Aga asi seegi, onju.

Kõige suurem väljakutse aga oli veganpäev. Päris tõsistelt! Ma poleks seda eladeski arvanud, et nii keeruline on oma menüüst kõik loomset päritolu toit väljas hoida. Isegi piima ei võinud ju tarbida ja kohvijookidest tarbin ma ainult cappuccinot. Ilma igasuguse eelneva kodutööta ostsin poest mingi mandlipiima. Pärast tuli välja, et need veganpiimad ei pruugigi alati vahustuda või lähevad kohvi sees tükki. No mul vedas: vahustus ja tükki ei läinud. Seega kohvi mure oli lahendatud.

Hommikuks tegin endale sama mandlipiimaga kaerahelbeputru banaaniga. Lõunaks keetsin kinoad ja lisasin sisse avokaadot, granaatõuna seemneid, kurki-tomatit ja miskit kasulikku veel (aga ei mäleta). Kuna oli koolipäev, siis kooli võtsin näksimiseks kaasa veel terve hunniku pähkleid ja ostsin paar šokolaadist toorbatooni ka. Ja õhtuks tegin kartulisalati, sest enamus asju olid kodus olemas ja tuli juurde osta vaid vegan majonees ja mingi koorelaadne toode. Kõige keerulisem osa oli see, et samal õhtul pidin lapse sünnipäevaks salatid ära hakkima ja vorsti hakkides tahtsin automaatselt maitsmiseks tükikese suhu pista. Õnneks tuli õigel hetkel meelde, et täna on veganpäev käsil.

Aga pean tõdema, et veganit minust ei saa. Mulle küll meeldib aeg-ajalt süüa lihavabasid toite, aga päris nii hulluks ma küll minna ei soovi, et ajan koostise järgi taga, et jumala eest toidud ei oleks loomset päritolu. Igatahes eelmine nädal sai kokkuvõttes tehtud.

Aga see nädal läks täiega aiataha. Selle nädala eesmärk oli taas jätkata oma trennidega (3 x 45 minutit) ja kõik õhtusöögid teha jahuvabad. Ei tundunud midagi keerulist niisiis otsustasin, et võtan väljakutse vastu.

Aga viltu hakkas vedama juba nädala alguses. Käisin lapsega arsi juures ära ja kuna kõrvad polnud veel piisavalt ilusad, siis jättis arst ta veel nädalaks koju. Mõtlesin, et hästi. Küll ma kuidagi ikka trennid tehtud saan. Lähen paaril õhtul joogasse ja äkki õnnestub sõbrannaga ka kepikõnnile minna neljapäeval. Mõlemad plaanid pidin maha matma, kuna mehel palju tööd ja jõudis võrdlemisi hilja koju. Okei. Mõtlesin, et teen siis kodus juutuubi trenni. Selleks ajaks oli siis käes juba neljapäeva õhtu. Esimese trenniga jõudsin poole peale kui enam lihtsalt ei jaksanud hingeldamise vahele lastele igat liigutust ja asja enam seletada. 😀 Mõtlesin, et ok. Kolm päeva on veel aega ja teen siis homme lapse magamise ajal trenni. Ja nädalavahetusel on mees kodus, saan kaks kepikõndi ka teha.

Reedel aga jäin haigeks. Tere-tore. Pool päeva värisesin, siis sain aru, et vist palavik tõuseb ja on ikka jamasti. Alaselg ka valutas meeletult ning üldse kõik kohad kehas tuikasid ja valutasid. Jumal tänatud, et meil on olemas valuvaigistid. Hakatuseks võtsin ühe tableti. Olemine läks paremaks ja jaksasin hädapärased tööd ka ära teha. Kella kahe ajal üritasin meest kätte saada, et paluda tal suurem laps lasteaiast ära tuua ja koju süüa ka osta. Lootusetu üritus, sest ta oli kuskile keldrisse tööle läinud ja telefonil levi polnud. Mis siis ikka. Võtsin kaks tabletti paratsetamooli ja tunni aja pärast suutsin taas eksisteerida.

Käisin poes ära, kus boonusena sattusin veel ostukontrolli ka ja andke andeks mulle, kuid seekord ma ei olnud üldse viisakas ja torisesin koledamal kombel selle üle. Õhtusöögiks ma isegi mitte ei pingutanud midagi jahuvaba teha. Olin õnnelik, et suutsin üldse midagi süüa teha. Püüdsin õhtu kuidagi ühe koha peal oleledes üle elada.

Hommikuks õnneks enam lihasvalusid pole. Selg kergelt veel valutab ja enesetunne on kordades parem. Küll aga on uus mure lisandunud: köhatades valutab otsimik ja põskede kohalt. Lõhnab väga põskkoopapõletiku järgi, mida mul pole kunagi varem olnud muidugi. Eile õhtul kahtlustasin, et olen mingi kuseteedepõletiku taas saanud. Gripi vastu olen sel aastal vaktsineeritud nii, et seda ei pelgand. Aga iga kord kui end gripi vastu olen ära vaktsineerinud, suudan mingi muu haiguse endale külge hankinud. Milline ebaõiglus.

Teeme koos 2018

Seljavalu ja trenni varustus

Uskumatu, aga esimene väljakutse nädal on edukalt tehtud. Eile tegin endale õhtusöögiks sooja salati ja kolmel päeval käisin kepikõndi tegemas. Olen ühe pika pai ära teeninud.

Oma salatiks valisin Nami-Nami retseptikogust sooja kanasalti peekoni ja avokaadoga. Täpse retsepti leiab siit. Salatit valmistades lõhnas see vinegreti kaste lihtsalt kohutavalt, aga minu suureks üllatuseks maitses kogu kooslus suurepäraselt. Retsepti kogus on ette nähtud neljale, aga ma olen hea isuga ja sõin pool kogust ära. Nii sai kõhu sai kenasti täis ja jäi järgmiseks päevaks ka süüa. Eks näis, kuidas see salat siis külmalt maitseb.

Soe kanamaksasalat peekoni ja avokaadoga

Trennidega läks mul sel nädalal ka hästi. Sõbranna on õnneks uuest aastast samuti tubliks hakanud ja käisime temaga lausa kahel korral kepikõndi tegemas. Esimene kord unustasin küll kahjuks Endomondo tööle panna, aga trenn sai siiski kolmapäeval tehtud. Google Mapsi järgi kõndisime kokku 4,3 km, aega kulus selleks umbes 45 minutit. Sellest kahjuks 10 minutit sai tee peal üht keppi remonditud.

Teine päev kõndisin kodu ümbruses. Läbisin 5,14 km ajaga 49 minutit ja 33 sekundit. Ilm oli jahedam ja tuulisem ning mingi rumala mõistusega panin endale õhema jope selga. Nii et terve ülejäänud päevast oli mul kohutavalt külm olla. Lisaks sain endale tugeva seljavalu. Tegelikult oli mul see seljavalu juba eelmise päeva trennist alates. Mõtlesin selle üle natuke ja jõudsin järeldusele, et seljavalu on põhjustatud ebasobivatest jalanõudest.

Järgmisel päeva hommikul pidin taas sõbrannaga koos trenni tegema. Hommikul helistasin talle ning rääkisin oma seljavalu murest ja valede jalanõude teooriast. Õnneks leidus tal kodus üks paar selliseid WalkMaxx tossude sarnaseid jalanõusid ja otsustasin siis nendega kõndima minna. See oli igati õige otsus. Seljavaluga 5,25 km läbimine ei olnudki enam nii raske. Ja nii uskumatu kui see ka pole, pärast trenni hakkas seljavalu taanduma.

Pilte ma väga ei teinud, aga püüan end järgmisel nädalal parandada ja igavate Endomondo kaartide asemel midagi huvitavamat postitada.

Selle nädala jooksul aga tekkis mul väga mitu murekohta. Esiteks avastasin, et ma olen ikka nii kange ja üldse ei paindu. Pärast iga trenni venitasin end alati, aga see oli üks piinarikas tegevus. Üldse ei paindu enam. Annab ikka tunda see, et pole mitu aastat end korralikult liigutanud. Pärast maale kolimist on ära jäänud ka suur treppide nühkimine. Õudne. Ja esimest korda elus ma täitsa kaalun joogasse minemist. Eile jäi kohaliku joogagrupi tunniplaanis silma isegi üks tund, mida võiks proovida.

Teine mure tekkis trenniriietega. Kõige peal olen ma ikka nii palju juurde võtnud, et ükski trennipüks ei lähe enam jalga. Oma 38 number trenniriided andin ma muidugi suvel juba väiksele õele ära, aga ülejäänud asjad ka enam ei mahu selga. See on ikka täitsa jama lugu. Ja kuna on talvine hooaeg ikka, siis peaks end soojalt riietama. Õnneks talvejope veel selga mahub, kuigi sellega kummardamine on üliraske ja liigsete riiete jaoks ruumi seal pole. Aga hullem osa asjast on see, et olen oma talvepüksid kuskile ära kaotanud. Need peaks kõigi eelduste kohaselt ikka jalga minema, sest kandsin neid ka esimese raseduse ajal. Igatahes pean ma hakkama endale sobivaid trenniriideid nüüd hankima.

Mida oleks talviseks hooajaks mõistlik hankida? Eriti kui tahan õues ka end liigutada.

 

Teeme koos 2018

Teeme koos 2018

Uus aasta on kohe-kohe käes ja nagu ikka tulevad sellel puhul ka uusaasta lubadused. Iseenesest mõtlesin, et ma sel aastal otseselt endale midagi ei luba, aga… siis lugesin A Mida Henry Teeb blogist tema viimast postitust ja no tekkis kohe selline tunne, et pean selle ettevõtmisega kaasa minema.

Nagu enamusel naistest on mulgi seesamune kaalutõusu mure. Ausalt öeldes pole ma julgenud viimased kolm kuud kaalule astuda, aga ma tunnen, et need viimased kuud on andnud nii mõnegi lisakilo. Eriti hästi on aru saada see minu suurenevast pekikõhust ja riietesse mahtumisest.

Enne jõule juhtusin pikalt vestlema ühe sõbrannaga liigsest kaalust tekkivate tervise murede teemal ja see pani mind mõtlema, et kas ikka tahan endale neid lisakilosid lubada. Olles seda nüüd nädalakese seedinud ja nähes Henry üleskutset uuest aastast tervislikum olla, siis mu sisetunne ütles, et seda asja peab kaasa tegema.

Mida siis tegema peab? Iga nädal tuleb mingi uus väljakutse. Ja seda kuni juuni lõpuni. Veits hirmutav tundub, et kas suudan vastupidada, aga ma vähemalt püüan. No ja boonuseks on väike võistlusmoment – Mallukas vs Henry. See on ka päris huvitav.

Esimese nädala ülesanne on teha kolmel korral trenni vähemalt 45 minutit ja teha üks tervislik salat. Sellest viimasest tuleb pilt ka FB gruppi lisada. Minusugusele tubasele kontorirotile sobib väga hästi alustuseks end jalutama ajada 45 minutiks. Püüan oma jalutamistest mingi märgi Instagrammi maha jätta, et oleks ikka võimalik jälgida oma edusamme. Isegi oma popile samme lugevale kellale ajasin hääled sisse, et oleks millega eputada.

Vaatame, mis siis uus nädal uuel aastal toob.

boat-606187_640
Läheb üheskoos rassimiseks parema mina nimel. Foto: pixabay.com

 

 

Uncategorized

“Mulle tundub, et te olete selle ametikoha jaoks liiga haritud”

Ma olen sõnatu. Kandideerisin tööle ühte ettevõttesse, mille juhid on rootslased. Vestlused nendega olid väga meeldivad ja nad jätsid nii endist kui ka oma ettevõttest igati sümpaatse mulje. Eestlasest kontorijuhatajale, kes kogu värbamisprotsessi juhtis, ma väga meeldisin. Ja põmm… eelmisel reedel potsatas postkasti kiri, et ma ei osutunud valituks.

Ma ei suutnud uskuda, et rootslastele võib hakata aupihta käima see, et mul on formaalselt lihtsalt kõrgem haridus. Viimasel vestluse lõpuks ettevõtte juht reaalselt ülteski, et talle tundub, et ma olen selle ametikoha jaoks liiga haritud. Oluline polnud enam isegi mitte see, et see kõrgem haridus ei haakunud kuidagi ametikohaga, kuhu soovisin tööle asuda. Ja see tekitas sellist masendavat tuska. Sel päeval ei edenenud kuidagi ka praeguse töö tegemine. Lihtsalt tahtsin pugeda kivi alla peitu selle ebaõiglase maailma eest.

Nüüd ma siis juurdlengi, mida ma tegema peaks?! Kas tõesti ma pean nüüd 40 aastat töötama ametikohal, millel ma ei soovi töötada?! Kui ma tahan eriala vahetada, siis on igati loogiline, et alustan madalamalt positsioonilt ja liigun tasapisi edasi. Täpselt selline tunne jäi, et kui tahad eriala vahetada, tee end rumalamaks. Aga see on valetamine ja üldiselt on valel lühikesed jalad. Ja siis jälle jama majas: valetasid. Nokk kinni, saba lahti, saba lahti, nokk kinni.

Oeh…

girl-863686_1920

Igapäev

Meid ootab ees lasteaia vahetamine

Kätte on jõudmas kaua oodatud lasteaia vahetamine. Nii palju erinevaid tundeid ja küsimusi painab mind. Ma ei taha mõelda, mis siis toimub nende kahe väikse inimese peas, kes peavad hakkama uue keskkonnaga harjuma.

Mul on tekkinud mõned hirmud. Esiteks ma pelgan, et ma saadan oma lapsed tunduvalt halvematesse tingimustesse. Ütleme nii, et siinse valla valikutest on valitud lasteaed kõige parem. Mis meie eelmise lasteaia siis paremaks teeb?

  • Lastega käiakse väga palju õues. Nii kui päike hakkab õues rohkem paistma ja soojendama, nii veedetakse päevi õues. Lapsed võetakse vastu õues, söögikorrad on lastel õues ja isegi hommikusööki tehakse õues. Ja lastele meeldib see. Üks päev oli vanema poisi rühm miskipärast toas ja laps oli nii kurb, et ei saanud õue jääda nagu väikevend.
  • Sombuse ilmaga käiakse ka õues. Eile sain kokku ühe lapsevanemaga, kelle laps käis mu ühe lapsega samas rühmas ja läheb ka sinna uude lasteaeda. Nad käisid harjutamas ja siis ta rääkis, et tema lapse rühm eile õues ei käinudki. Eile sadas küll, aga õues käimise ajal nüüd küll mitte nii palju. Minu lapsed kindlasti käisid õues, sest ühel olid veel kummikudki märjad ja teisel korjasime õpetajaga riideid kuivatist kokku. 😀
  • Lastel on võimalik vihmaste koledate ilmadega siseruumides mängida saalis ja koridorides. Saalis saavad nad lihtsalt ringi hullata ja erinevate sprodiasjadega mängida või suurte pehmete klotside otsas hüpata. Vahest tehakse ka kino või diskot. Koridorides on tehtud neile väiksemad mängualad. Eraldi suurte ja väikeste legode nurk, puslenurk jne. Vahepeal oli koridori peal suurest pappkastist tehtud auto lastele mängimiseks. Ma ei saanud sealt oma lapsi kuidagi ära viidud.
  • Mu lapsed saavad koos mängida. Õues poistele järele minnes leian nad tihtipeale koos mängimast. Õpetajatelt kuulen ka tihti, kuidas väiksem käib suurema rühma juures mängimas.
  • Lapsed saavad ratastega sõita nii palju kui tahavad. Meil on siiamaani lapsed saanud alati oma ratta või tõukeka kaasa võtta lasteaeda. Seal on suur õueala, kus on tõesti mõnus rattaga sõita.

Teiseks, me oleme seni käinud sellises lasteaias, kus toimib hästi see nn ühe õpetaja süsteem, kuid liigume kahe õpetaja süsteemiga lasteaeda. Mulle väga meeldib, et lastel hoiab silma peal korraga ikka kolm inimest ja iga päev on samad inimesed tööl. Ma ilmselt ei ole hetkel parim süsteemide võrdleja, kuid loodan, et lastel sellisest töökorralduse muudatusest suurt ehmatust ei teki. Mul tegelikult süsteemidest head võrdlus pilti ei ole, aga eks kevadeks olen saanud parema ülevaate ka kahe õpetaja süsteemist. Siis võin sellest rohkem kirjutada.

Üks asi, mis kindlasti ei muutu, on ilmselt see nohuste-köhaste laste aias käimine. Eks näis, mis saama hakkab. 1. september läheme vaatame lasteaia ka koos lastega üle. Ma olen neile kevadest saati lasteaia vahetusest rääkinud ja näidanud majasid, kus nad käima hakkavad. Alguses ei tahtnud suurem poiss seda juttu kuuldagi ja raius vastu, et tema ei lähe sinna ja kõik. Nüüd juba on vist selle olukorraga leppinud ja on mõel korral isegi küsinud, et millal ta uude lasteaeda saab minna. Ma loodan, et kõik läheb ilusasti ilma suuremate viperusteta ja mul lihtsalt on praegu suurem ärevus tundmatuse ees.

Millised on teie kogemused lasteaeda vahetades olnud?